Ilmselt oli tegu ühe jaanuarikuu päevaga, kui me oma tillukeses üürikorteris istusime ja püüdsime leida tegevust, et nende nelja hulluks ajava seina vahelt välja pääseda. See oli ka varem meie vestlusest läbi lipsanud, aga vaid hetkeks. Ja siis tuli see jälle, kuid seekord jäädavalt..
M-i vanematekodu majas oli müügiks kaks korterit. Üks neist on alla igasugust arvestust, teine aga oli küllaltki lootustandev. Hakkasime siis esialgu pigem ajaviiteks mõtlema ja arvutama, et palju sellise korteri remont maksma läheks. Kuna meil polnud aga kummalgi reaalset ettekujutust, palju vajalik kraam tegelikult maksab, läksime ehituspoodi ringi vaatama. Mida rohkem aega me seal veetsime, seda rohkem hakkasime me unistama. Ja sealt tuli esimene kõne.. Esimene kõne maakleriga, leppisime kokku aja, et korterit uudistama minna.
Maaklerilt saime teada, et tegelikult on korteril on ka paar teist huvilist, kuid erinevate takistuste tõttu kedagi kindlat veel ei ole. Sealt hakkas pihta võidujooks. Uurisime erinevate pankade võimalusi, uurisime võimalusi tagatise saamiseks, peletasime eemale teisi huvilisi, kes hakkasid äkki ustest ja akendest sisse voorima. Kes käis maasturiga õue peal laiamas, kes lehvitas maakleri nina alla sularahapakikestega, kes ärkas talveunest ja käis maakleri ja pangaga pahandamas, et tema ju tahtis korterit enne meid. Igaljuhul MEIE VÕIT!
Aega kulus meeletult, tuli täita kõik panga soovid ja nõudmised, teha korterite hindamised, oli vaja oodata eelmise omaniku poolset korteri tühjendamist jne.
Lõpuks saabus imeline päev: 22. märts olid võtmed meie.
Sellest päevast on tänaseks möödas täpselt kolm kuud. Kolm kuud oleme olnud korteri omanikud, kolm kuud oleme me oma tulevases kodus tööd rabanud. Kolm kuud tagasi sain ma järjekordse tõestuse sellest, et kui sa midagi ikka väga-väga soovid, siis on kõik võimalik.
No comments:
Post a Comment