Kui ma midagi kardan, siis on selleks ämblikud. Ja mitte nii, et nad oleks minu jaoks lihtsalt veidikene ebameeldivad. Mõnikord suudan ma ka natukene rahulikumalt reageerida, aga kui: ma avastan ämbliku enda pealt; ämblikke on korraga palju; äbmlik on KOHUTAVAT (nad enamus on) suur jne, siis võin ma üsna paanikasse sattuda. Ei aita isegi see, kui ma ämblikust vabanen, pikka aega tunnen veel nagu roniksid kõikjal mu keha peal ämblikud, enesetunne on halb (sees keerab). Seega, ma ikka tõesti kardan neid. Ja M teab seda.
Ometi oli meil täna intsident, kus M väitis, et ma peaksin keldrisse minema. Me muideks oleme selle juba selgeks rääkinud, et mina sinna keldrisse ei astu. PUNKT. Siiani paistis ta sellest aru saavat. Täna hakkas ta aga mingil põhjusel mu kallal norima, väitis, et tegelikult pole see asi ju üldsegi nii hull. NING peamine väide: et kuna ma ei ole seal keldris kordagi käinud, siis ma ju ei saa üldsegi väta, et neid ämblikke seal nii palju on!!
No tore. Ma ei suutnud põranda üles võtmisel ka kõike teha, kuna üllatus-üllatus kuhu olid ämblikud kõik meie eest peitu pugenud?! Ikka põranda alla! Ja kui me neid seal häirima hakkasime, kolisid nad veelgi allapoole. Ja pealgi, kus on kõikides majades ikka kõige rohkem ämblikke? Ikka keldrites. Selle jaoks ei pea üldsegi kõiki keldreid üle vaatama, et sellist asja teada. Ma ei suuda keldri uksestki mööda kõndida, ilma et seest jutt läbi ei käiks. Ma ei suutnud hästi üldse välisuksest maja koridorigi astuda, sest juba see kubises ämblikest! (Aga seal ma tegin väikest puhastust. Muidugi M natuke aitas, sest ma sattusin vahepeal erilise monstrumi otsa.)
Ühesõnaga. 1) Minu hirm on suur ja päris tõsine. 2) M teab seda väga hästi. 3) Igaüks teab, et majade (eriti vanade majade) keldrid on ämblikke täis. 4) Meil oli juba ammu kokku lepitud, et mina keldrisse ei astu.
Neid fakte ignoreerides otsustas M mind täna isekaks ja pirtsutavaks printsessiks nimetada.
Ma saan aru, et ehitada on veel palju. Ma saan aru, et oli vaja keldris midagi teha. Aga mõnikord lihtsal peab kedagi teist appi paluma. Ma saan aru, et tüdimus ja väsimus paneb emotsioonid topelt tööle, aga kusagil võiks siiski see mõistmise piir ka olla. Vahepeal mulle tundub, et mina olen lihtsalt töövahend, mis oskab käske täita. Kui inimene ignoreerib teise inimese hirmu ja siiski otsustab edasi kamandada, siis on ikka midagi valesti.
Eks ma võtan siis omale selle "drama queen'i" tiitli, olen paha ja pirtsutis ja printsessike. Aga vähemalt ma tean, et minu kõrval ei ole ei rüütlit ega printsi, kes mulle appi tormaks..
No comments:
Post a Comment