Teate, ma tunnen ennast nii kohutavalt. Pesurestil "kuivavasid" samad riided juba üle nädala, pesukorvile mahtus vaevalt kaan peale, prügikastil oli juba vähemalt viies kuhi peal. Kassi poolt ümber aetud lillepotist pärit mulla, mille ma voodist avastasin, pühkisin tuima näoga lihtsalt otse põrandale maha. Seega andke mulle andeks, et ma üldse kirjutanud ei ole.
Täna sain ma M-i poolt "vaba õhtu" ja nüüdseks on siiski enamus segadusest koristatud.
Muidu oleme me siiani tööd rabanud nagu segased. Ma isegi ei tea kui palju päevi järjest. Iga hommik sõitsime ehitama, iga õhtu/öö sõitsime linna tagasi, pessu-magama. Ja kordus. Pühapäeval tegime natukene lühema päeva, kuski 7-8 ajal lõpetasime. Eile läksin mina hommikul tööle, M ehitama. Mina tulin töölt, ehitasime koos. Mingi hetk tulime koju, magasime, mina tegin süüa, M läks ööseks tööle ja mina ehitama. Nii tore on! Tegelikult oleksin ma pidanud täna õhtul ka minema, aga nagu ma juba mainisin, siis oli ka linnas palju teha. Jah, me oleme mõlemad füüsiliselt küllaltki läbi omadega, aga mis veelgi hullem- emotsionaalselt väsinud.
Aga mis ma siin ikka kurdan, et mul raske on, M teeb veel see nädal öiseid vahetusi, mis tähendab, et tema magab vaid loetud tunnid ööpäevas.
Kogu rabelemine on tegelikult ennast täitsa ära tasunud ja tehtud on palju. Kuna kogu pildimaterjal on jätkuvalt M-i telefonis, mis on jätkuvalt temaga tööl kaasas, siis pole mul mõtet neist asjadest praegu rääkida. Ega ma tegelikult ei viitsi ka hetkel. Meie viimane ajapikendus on 17. august, seega suure tõenäosusega ei tule ka sellel nädalal palju uusi postitusi. Kuigi, kunagi ei tea, nüüd hakkavad meil rohkem need ootamisega tööd pihta.
No comments:
Post a Comment